Artiklid

Selle artikliteseeria sissejuhatusena võiks ilmselt põgusalt lahata neid motiive, miks ma üldse Rahakooli programmi  kasutama asusin. Arvatavasti puutub iga noor pere varem või hiljem kokku vajadusega kontrollida oma kulusid, tulusid ja suuta prognoosida enda finantsseisu vähemalt mõned kuud ette. See on läbi aegade käinud ka meie pere kohta. Juba peale ülikooli lõpetamist sai selgeks, et elu pole lill ja kui perre sündis laps, ilmusid ka esimesed MS-Excel programmis tehtud tabelid pere-eelarve, tulude ja kuludega. Paraku tuleb tõdeda, et vaatamata vähemalt paarile korduskatsele jäi ürituse õnnestumisest puudu  pikaajalisest järjepidevusest nende tabelite täitmisel.

Ükskõik kui ilusate macrode kasutamine ei suutnud minu jaoks korvata probleemi, et pere kulutabelit ei saanud täiendada jooksvalt erinevatest arvutitest. Kui kulutuste ja tulude kirja panemisest möödus üle paari nädala, oli võimatu mälu järgi raha liikumist taastada ja nii avastasin ma ühtäkki mitmete tuhandete kroonide suuruseid erinevusi rahakoti sisu ja arvutusliku tulemuse vahel. Sestap loobus meie pere vähemalt kolm korda säärasest eelarvestamisest. Kusjuures, viimasest korrast pole tänaseks palju aega möödas - viimane kanne järjekordsesse Exceli tabelisse on tehtud 21.08.2008.

Juba nende viimaste kannete tegemise ajal mõtlesin, et maru positiivne oleks, kui kunagi saaks üle neti sellist asja hallata. Aga sinnapaika ta jäi, sest ei viitsinud ju kohe enda jaoks midagi programmeerima hakata. Õnneks sai see tänu Janarile ka teoks, sest minu teadmata ja minust täielikult sõltumatult mõtles temagi ilmselt samu mõtteid, mistõttu peale tema üht puhkuse- või haigusnädalat (ma täpselt ei mäleta), teatas ta, et võiksin proovida Rahakooli andmebaasi. Kuna ka ise olin selle peale varem mõelnud, registreerisin koheselt kasutaja ning tegin koos abikaasaga esialgse pere-eelarve. See õnnestus paika saada veel enne 01.12.2008 ning seetõttu saime tervelt kuu aja tulemusi nö piloodina kasutada 2009. aasta pere-eelarve koostamiseks.

Sellest oli palju kasu. Juba kuu ajaga oli selge, et esialgselt paika pandud eelarve ei vasta tegelikele vajadustele. Kulude liigid on palju keerulisemad, kui esmapilgul näivad ja nii mõnedki kulukohad on tegelikkuses oluliselt suuremad kui arvatud. Näiteks ei oleks ma iial uskunud, et kulutan perega toidule üle 7 000 kr kuus, või et meie pere igakuised kulutused sünnipäevakingitustele ja lilledele ületavad keskmiselt kaugelt 1 000 kr. Hämmastavad faktid, kuna olin planeerinud kingitusteks keskmiselt 500 kr (eksimus vähemalt 50%) ja toidu jaoks eraldasime tagasihoidlikud 4000 (eksimus vähemalt 40%). Kulutused ravimitele olime näiteks täielikult unustanud, kuid eriti talveperioodil võivad need olla täiesti arvestatavad.

Kujundasime abikaasaga oma 2009. aasta pere-eelarve juba siiski korrigeeritud arusaamade põhjal ning esialgu tundus, et igakuiselt tekkiv sääst peaks lubama planeerida augustikuusse kogu perele mõnusa puhkusereisi ning ikkagi peaksime aasta lõpetama mõõdukalt positiivsel poolel. Kuid mõne aja pärast hakkasid meenuma asjad, mille olemasolule väga paljud inimesed esialgu mõelda ei oska. Näiteks hobid – minu hobiks on Eesti Volga Seltsi ühe asutajaliikmena autod. Autod, aga eriti hobiautod nõuavad kevaditi lisaks kindlustusele ja ülevaatusele ka korrastamist. Kui liitsin kokku kõik remondi- ja parendustegevused, mis selleks aastaks kavandanud olin, sain teada, et summa nõuab märkimisväärse osa pere-eelarvest.

Samas oli meil esialgu meelest läinud, et meie laps läheb sel sügisel esimesse klassi ning ka see vajab teatavaid lisaväljaminekuid. Kui needki lisasime, saime teada, et juhul kui ma oluliselt erakorralisi tulusid tekitada ei suuda, ei tule meie puhkusereis vähemalt selles mahus kõne alla. Kuna mulle meeldib konservatiivne eelarvestamine, siis tõmbasin pisut hoogu maha ka hobiautode kulutustes, mis on kahtlemata pere suhtes õiglane käitumine. Pealegi vastasel juhul võinuksime aasta pärast olla rahaliselt keerulisemas olukorras kui täna. Lõpuks suutsime koostada eelarve, mille kohaselt aasta jooksul tekkiv sääst on pisut alla 5000 krooni. Nentigem, et seda on aasta peale väga vähe, aga kui me eelarvet koostanud ei oleks, kaoks märkamatult seegi.

Kuidas meil seni on läinud? Tänan küsimast, hästi. Eelarvet koostades ei teadnud me abikaasaga kumbki, et 2009. aastal saab juba esimese lapse pealt täiendavat tulumaksutagastust, mis ei olegi teab mis väike summa. Esimese kolme kuuga oleme seega suutnud selle tagastuse täies mahus säästa ja see on hea. Samuti õnnestus abikaasal saada ühekordset preemiat ning seegi on täielikult säästetud. Minu erakorralisteks tuludeks võib lugeda mõne Volga varuosa müümist, kuid need summad ei ole märkimisväärsed ja esimese kvartali kokkuvõtteks tuleb kurvastusega nentida, et meie konservatiivne eelarve on suhteliselt paikapidavaks osutunud. On kulukohti, mis ületavad planeeritut ning on kulukohti, mis jäävad planeeritule alla, kuid keskmiselt on jooksvad kulud eelarvega kooskõlas ning minu poolt sisimas loodetud mitmetuhandekroonist säästu lisaks eelmainitutele tekkinud ei ole.

See aga motiveerib meie peret Rahakooli abil oma kuludel pidevalt silma peal hoidma, eelarvest edaspidigi kinni pidama ja teatud kohtades kulusid täiendavalt piirama, kuna lisaks erakorralistele tuludele võib igaühel ootamatult tekkida suuri erakorralisi kulusid, mis võiksid antud juhul oluliselt rahavoogu negatiivses suunas kallutada ja see tähendaks, et aasta lõpus tekib sisuliselt „kasumi“ asemel „kahjum“. Ilmselt ei ole perekondade puhul pankroti välja kuulutamine kuigi aktsepteeritav lahendus ja sellest tulenevalt püüame oma rahalisi vahendeid planeerida nii, et kahjumi asemel tekiks kasvõi pisike, aga kindel kasum. Eks aeg näitab, kas ja kuidas see meil õnnestub.